<Hernes>>

Elas kord prints, kes tahtis printsessiga abielluda, aga see pidi olema päris printsess. Ta reisis mööda maailma, et ühte leida, aga kusagilt ei saanud ta seda, mida tahtis. Printsesse oli küllaga, aga oli raske kindlaks teha, kas nad olid ikka päris. Nende juures oli alati midagi, mis polnud nii, nagu see olema pidi. Nii tuligi ta koju tagasi ja oli kurb, sest ta oleks väga tahtnud päris printsessi.

Ühel õhtul algas kohutav torm; müristas ja lõi välku ning vihma kallas paduvihma. Äkitselt kostis linnaväravale koputust ja vana kuningas läks seda avama.

See oli printsess, kes seisis seal värava ees. Aga jumal küll! Milline vaatepilt oli vihm ja tuul ta näole toonud! Vesi voolas ta juustest ja riietest alla; see voolas kingade ninadesse ja sealt kontsade juurest välja. Ja ometi ütles ta, et ta on tõeline printsess.

„Noh, selle saame varsti teada,“ mõtles vana kuninganna. Aga ta ei öelnud midagi, läks magamistuppa, võttis voodilt kõik voodipesud ja pani herne põhja; seejärel võttis ta kakskümmend madratsit ja pani need hernele ning seejärel kakskümmend udusulgedega voodit madratsite peale.

Sellel pidi printsess terve öö lamama. Hommikul küsiti temalt, kuidas ta oli maganud.

„Oh, väga kohutavalt!“ ütles ta. „Ma pole terve öö vaevu silmi sulgenud. Taevas teab, mis voodis oli, aga ma lamasin millelgi kõval, nii et olen üle keha must ja sinine. See on kohutav!“

Nüüd teadsid nad, et ta on tõeline printsess, sest ta oli tundnud hernest läbi kahekümne madratsi ja kahekümne udusulgedega voodi.

Keegi peale tõelise printsessi ei saa olla nii tundlik.

Seega võttis prints ta endale naiseks, sest nüüd teadis ta, et tal on tõeline printsess; ja hernes pandi muuseumisse, kus seda võib siiani näha, kui keegi pole seda varastanud.

Vot nii, see on tõestisündinud lugu.