<Hernes>>

Kunagi oli seal prints, kes tahtis abielluda printsessiga ；, kuid ta peaks olema tõeline printsess. Ta reisis kogu maailmas, et leida üks ，, kuid kusagil ei saanud ta seda, mida ta soovis. Seal oli piisavalt printsesse, kuid oli keeruline teada saada, kas need olid tõelised. Neis oli alati midagi, mis polnud nii, nagu see peaks olema. Nii et ta tuli uuesti koju ja oli kurb ，, sest ta oleks väga soovinud, et oleks tõelist printsessi.

Ühel õhtul tekkis kohutav torm ； ； Seal oli äike ja välk ja vihm valati torrentidesse. Linnaväravas kuulis äkki koputamine ， ja vana kuningas läks selle avama.

See oli printsess, mis seisis seal värava ees. Kuid ， hea armuline！ Milline silm oli vihm ja tuul tema välimuse teinud. Vesi jooksis tema juustest ja riietest alla ； See jooksis tema kingade varvastesse alla ja jälle kannul välja. Ja ometi ütles ta, et ta oli tõeline printsess.

"Noh, me leiame selle varsti välja ，" arvas vana kuninganna. Kuid ta ütles, et midagi ， ei läinud magamistuppa ， võttis kõik voodipesu voodipesu juurest ， ja pani herne põhja ；, siis võttis ta kakskümmend madratsit ja pani need hernele ， ja seejärel kakskümmend Eider-Downi voodit peal. madratsid.

Selle peal pidi printsess kogu öö valetama. Hommikul küsiti temalt, kuidas ta oli maganud.

"Oh ， väga halvasti！" ütles ta. “Olen vaevalt kogu öö silmad kinni pannud. Taevas teab ainult seda, mis voodis oli ， aga ma lamasin millegi kõvasti ， nii et ma olen kogu kehas must ja sinine. See on jube！ ”

Nüüd teadsid nad, et ta on tõeline printsess, sest ta oli tundnud hernest otse läbi kahekümne madratsi ja kahekümne Eideri allapoole suunatud voodi.

Keegi peale tõelise printsessi ei võiks olla nii tundlik kui see.

Nii et prints võttis ta oma naise eest, nüüd teadis ta, et tal on tõeline printsess ； ja hernes pandi muuseumi ， kus seda ikkagi võib näha ， kui keegi pole seda varastanud.

Seal on see tõeline lugu.